#96 MAARJA NOORAK - GIRLPOWER

Möödunud nädalavahetusel peeti Audru ringrajal eesti Meistrivõistluste 8. etapp ringrajasõidus, mis ühtlasi jääb viimaseks ametlikuks võiduajamiseks vanal ringrajal.

Reede oli trennipäev, mille ilmataat totaalselt ära rikkus, iga kord kui kombe selga sai või rada juba enamvähem kuivada jõudis, siis sadas uus padukas taevast alla. Kokkuvõttes üks poolik ring kulgemist.

Laupäeval, võistluspäeval, läks natuke paremini. Hommik oli väga ilus, kui kõigi nelja klassi trennid läbi sai, hakkas meeletult sadama, kõik ujus... Ajasõit märjal rajal. Kvalifikatsioonis 4. koht, kohe Superstocki meeste järel. Väga hästi!

Start läks edukalt, aga kohe esimesel ringil sõitis peakonkurent Raido Leenpalu must mööda. Natuke aega olin sabas, aga see rikkus nii palju rütmi, et mõne aja pärast tuli vahe sisse. Kui 10 ringi sõidetud, tegi Raido vea pidurdusmaal, aga tal õnnestus siiski mu ette jääda.  Kohe järgmises kurvis haarasin härjal sarvist ja sõitsin temast mööda, korraks veel paari kurvi järel nägin teda silmanurgast möödumiskatsel, aga manööver tal ei õnnestunud. Viimased viis ringi pingutasin kõvasti, peale finišilippu vaatasin selja taha- tühjus! Raido finišeeris 5,6sekundit hiljem, nii kõvasti pingutasin

Seega (trummipõrin) EKV 2011 üldvõit klassis Rookie600, EMV 8.etapi sõiduvõit klassis Rookie600 ja võistluse viimased 5 ringi ajaga 59 sekundit, mida ma olen niiii kaua oodanud, lõpuks omati on hoog tagasi.

Kui 14 aastat ei olnud enne minu karjääri algust naine stardis olnud (viimati 1992 Kalevi Suursõidul Luule Tull), siis 28 aastat ei olnud naisterahvas olnud karikavõitja. Viimane karikavõitja oli Luule Tull 1983 ja seda naisteklassis.

Suur suur tänu kõikidele toetajatele ja kaasaelajatele ja kõigile, kel oli minusse usku! Järgmisel aastal Superstock600 klassis.

Täna tuli meeldiv üllatus, nägin selle aasta üldkokkuvõtet- viimase etapi eel olen mina Rookie600 arvestuses liider, 52 punktiga. Teisel kohal Raido Leenpalu 50 punktiga ja kolmas keegi soomlane, kes on vaid Soome etappidel sõitnud (kus eestalsi käinud pole), ka 50 punktiga. Eesti arvestuses sõitev veteran Aimo Heinonen on neljas, 39 punkti.

Viimane etapp otsustab palju. Raido on minust kuivas kindlasti kiirem. Ma tahaks kordki midagi võita!!! Ja tahaks jälle tükikest ajalugu teha. Palun pöialt hoida, juba praegu võib alustada  

Viimase etapi toimumine on veel küsimärgi all, kui piisavalt sõitjaid ei registreeru, on korraldajal õigus etapp ära jätta.

13. august toimus Kuressaare lennuväljal ringraja Eesti Meistrivõistluste 6. etapp (5. oli Alastaro Soome, kus ma ei käinud). Saaremaa ürituseks peatati taaskord üheks päevaks lennuliiklus ja lennuväljale märgiti maha võidusõidurada.  Päeva jagasid kaks eri ala- hommikul rinka, pärastlõunal supermoto. Ilmataat oli helde! Päike ja peaaegu tuuletu.

Kell 8 oli minu esimene vabatrenn. Kell oli juba 8 läbi, aga rajale ei saanud, sest öösel oli rajameister kopajuht jätnud kopa väliskurvi, otse väljasõidu trajektoorile... Poole 9ks polnud kopajuht ikka veel kohal ja meid lasti rajale, mis teha... Rada ise oli hea, ei olnud erilist ukerdamist, aga sõidujoone leidmine oli keerukas. Asfalt lihtsalt mega hea! Aga maandumisrajale distantsi hindamiseks joonistatud ruudud olid värvitud värskelt ja värvitud suuremaks, kui eelmisel aastal. Oioi, kui libedad. Gaasi keerata seal peal ei saanud, kuna ratas käis siis all lihtsalt ringi. Ehmatas ikka ära küll.

Kuna sõitjaid oli vähe, pandi 600sed kokku ja tonnised ka omavahel kokku. Sellega saime ühe trenni juurde, teine oli juba parem. Värvi peale ei roninud. Aga... eelviimasest veel 3seki ringi peale aeglasem, masendav!

Ajasõit, võitlesin endale eelviimase koha, parandasin aega 4seki ringi peale. Raske on mulle ikka see uue raja õppimine.

Start läks hästi, aga kolmandal või neljandal ringil juhtus minu karjääri kõige hullem asi- Eno kukkus peale lätlasega kokkupõrget... ja sikkel lendas otsa raja ääres kükitanud noorele fotograafineiule. Sellest olete juba kindlati kuulnud ja sellest ma pikemalt rääkida ei tahaks...

Tehti kordusstart. Läks jälle hästi, paariks hetkeks langesin viimaseks, aga võitlesin jälle 67-aastase veteraniga, eluaegse rinkamehega  Jäin peale. Sõidu jooksul juhtus palju, ainult üks kurv jäi vist kukkumiseta, järjest lehvisid kollased lipud. Mina jäin püsti. Kahjuks kaotasin oma positsiooni ühele lätlasele, kes minust tegelikult aeglasem oli. JÄLLE! Sõidu tulemusena 3. koht!

Tunnen siinkohal sügavalt kaasa kõikidele Anna-Liisa lähedastele ja soovin Enole veelkord meelerahu!

16. juulil toimusid Pärnus meistrikate 3. ja 4. etapp. Terve nädala lubas taaskord võistluspäevaks vihmasadu. Reedel oli vabatrennipäev, kui öösel tuli korralik sadu, siis reede lõunaks oli ilmataat motosportlaste poolt, rada kuivas ja terve päev tibagi ei tulnud. Trenn oli super.

Laupäeva varahommikul kell 5 ärkasin meeletu vihmasaju peale, oh jah! Sadu kestis kella 7-8ni. 9.25 oli minu vabatrenn, selleks ajaks rada täielikult kuivanud ei olnud. Ajasõiduks olid olud juba suurepärased. Kui oli juba peaaegu 10 ringi tehtud, tuli Matu minust S-kurvis mööda, maanteele tulekus vaatan, et mingi pilv taga, et kas tõesti ol seal veel märg, ma olen ju mitu ringi täie hooga sõitnud! Nii kui seda jõudsin mõelda, libises tagarehv ja tõmbas ratta rist, nägin veel ka seda kuidas Matu põllule sõitis ja minu ratas juhitavuse kaotas ning talle sinna järele kimasin. Otsisin ainult neid rööpaid seal rohu sees, millest ma kuulnud olin, et mitte üle lenksu lennata ja vaatasin kuidas ma saaks püsti jääda. Tänu ma ei tea millele, aga mul õnnestus raja kõige kiiremas kohas drifitda ja püsti jääda. Minu järel kukkusid selles kurvis 3-4 sõitjat. Matul lendas õli mootorist välja. Kui boksi jõudsin, olin üleni õliga kaetud, nagu keegi oleks sprayst lasknud. Stocki ja Rookie600 ühisest ajasõidus 4. positsioon (kokku 12 sõitjat), esirida.

Siis hakati rada puhastama, kui lõpuks külkad ajasõitu said, tolmas see kurv nagu kuiv kruusatee. Kohutav! Leedukad-lätlased tegid sellist skandaali, et nemad ei lähe sõitma, kui rohkem ei puhastata.

Esimesse starti sai nii mindud, et kordagi polnud seda kurvi näinud, et kus see õline-tsemendine rida läheb. Start läks suurepäraselt. Esimeses kurvis olin kolmas. Matu läks siis küll mööda, aga see on ju elementaarne, et Stocki kiireim mees seda teeb. See kiire kurv oli kohutav, ei julgenud üldse hooga sõita ja siis oli kohe hoo puudumisest ka liiga kõrge käik ja jõudu polnud.. Mõni ring enne lõppu läks üks leedukas mööda, kui keegi oleks mulle ometi näidanud, et keegi mu teist kohta ära tahab võtta, oleks katnud ja pingutanud, sest kiirem ta minust polnud, lihtsalt tal vedas. Esimesest sõidust 3. koht.

Teises võidusõidus pidin startima teisest reast, 5. ruudust, vaatasin, et mu kõrval üks veteran ja kiirendaja, kartsin, et nendel kindlasti startimine rohkem käpas, mul ju see alati nii nõrk koht olnud. Leedukas läheb esireast, et kuidas ma küll saan sellest leedukast mööda ja et ometi stardis mu kõrvalt minejad minust ette ei saaks. Sel juhul oleks leedukas jäänud püüdmatuks. Start läks super hästi, sain kohe leeduka kannule ja mõne ringiga temast ka mööda sõidetud. Algul püsis ta mu kannul, aga suutsin ikka vahe sisse sõita. Teisest sõidust 2. koht. Esikoht oli mõlemas sõidus püüdmatu.

Kui päeva viimase sõidu ruudulipp oli langenud, hakkas tibutama, autasustamise lõpuks oli maa täiesti märg. Tänu ilmataadile, Vanajumalale, korraldajale, toetajatele ja kaasaelajatele

7. mail toimus Pärnus Audru ringrajal esimene ja ainus ametlik treeningpäev, mis oli igati edukas. Järgmisel päeval suutsin minna jalgrattaga sõitma ja kukkuda nii õnnetult, et oma õhtu veetsin traumapunktis. Nimelt jäi Kadriorus tee peale ette väike poiss, kes mulle täpselt ette keeras ja mõlemad pikali lõpetasime. Esialgu tundus, et kõige suurema paugu sai mu jalg. Sõitsin veel rattaga apteeki ja autoga koju Kiili. Siis järsku tundsin, et vist on veel suuremaid probleeme, kui lõhkine säär ja löögi saanud reielihas. Nagu pärast traumapunkti kirurgi lehelt lugesin- häbemerebend  ca 10 õmblust.

Juba järgmisel nädalavahetusel, 14. mail toimus Pärnus Eesti Meistrivõistluste 1. ja 2. etapp. Olin küll igati ette valmistunud, et kui vähegi võimalik, siis sõidan, aga ma ei suutnud isegi tooli peal rahulikult istuda, nii et need sõidud jäid tegemata. Ilm oli ka nii külm ja vihmane, et see ei tekitanud mingit soovi minna valust üleolemist proovima.

Õnneks oli minu klassis Rookie 600 vaid kolm osavõtjat, seega punkte välja ei anta.