#96 MAARJA NOORAK - GIRLPOWER

Täna käisin Pärnus trennis, esimest korda sel aastal oli trennis päris soe. Kahjuks aga ei läinud kõik päris nii, nagu oleks tahtnud.

Kohale jõudes selgus, et päev oli koos soomlaste ja lätlastega. 40min sõitsid soomlased ja 20 kõik ülejäänud. Palju sõitjaid küll ei olnud, aga see-eest palju tänvasõitja-laadseid ja ohtlikult sõitvaid.

Kohe esimeses trennis jäi ette üks lätlane, kes enne kurvi sõitis keset rada, nii et seestpoolt mööda minemine oli väga keeruline. Sirgel aga ka mööda ei saa, sest tonnisel lihtsalt nii palju rohkem jõudu.

Teises trennis sattusin temaga taaskord kokku... terve ringi üritasin, järjest igas kurvis sõitsin talle enne kurvi kõrvale, et laseks mu mööda, aga andsin ise igaks juhuks järgi. Lõpuks vanale stardisirgele tulles otsustasin siis väljast minna, kuna ta oli niii keset rada, et seal oli maa ja ilm ruumi. Sain temast hooga kenasti mööda, aga pöördepunkt jäi hiljemaks. Nii kui sisse kallasin, läks esiots alt ära. Muud põhjust ma ei suuda leida, kui et rada oli väljaspoolt sõidujoont nii tolmune, et pidamine kadus. Asfaldil õnnestus küll esiots ära päästa ja püsti jääda, aga sellest olenemata oli suund juba põllule.  Edasi läks krossiks. Kahjuks on raja kõrval kohe kruus nii pehme, et ei saanud pidurdada ega raja poole tagasi keerata, mitte midagi ei aanud teha. Suur tegu oli ennast püsti hoida, aga ohtliku kiirusega lähenes raja põrkepiire... Pidurdasin korra ja tahtis kohe pikali visata, aga jäin veelkord püsti. Enne piiret aga on kruus veel pehmem ja sinna jäi mu esiratas lõpuks kinni ja tegin koos rattaga salto, ise tegin mõned kukerpallid otsa. Ratas maandus kellaraamile, mis on pilbasteks ja esigondel samuti. Muu jäi õnneks terveks. Vähemalt praegu tundub nii. Hea, et enne seda piiret pikali sai.. Lätlane oli nii osavõtlik, et tuli sõitis sinna kruusa sisse mulle järgi ja hirmsasti muretses. Tsikli sain püsti ja sõitsin lõppkokkuvõttes sealt august ise boksi.

Nüüd on kolm päeva aega lappida. Kolmapäeval on juba trennipäev, kui ilm ainult lubaks!

Selle aasta esimene trenn sai tehtud 25. aprill Pirelli testipäeval Pärnus. Polnud aimugi, kas jätkan sealt, kus sügisel pooleli jäi või hakkan taaskord iseendaga võitlust pidama nagu pool eelmist suve. Esimene trenn oli täielik kosmos! Pealegi oli jälle tagasi käiguvahetuselektroonika jama, shifter lihtsalt ei töötanud. Õnneks selgus boksis, et andur oli lahti tulnud ja edasi oli juba lõbusam. Aega ei hakanud esimesel päeval võtma. Tunne oli super!

Järgmine trenn oli juba ametliku treeninglaagri raames. Neljapäeval, 1. mail oli selline koerailm, et sai Pärnus kütusekanistrid kärusse tõstetud ja Tallinna tagasi tuldud, kui mitu tundi oli saanud niisama külmetada. Tagasiteel sadas lörtsi ja oli +1 kraad sooja. Reede ja laupäev oli vähe parem. Reedel viimase trenni ajal tuli taaskord jääd taevast alla. Ikka väga külm nädalavahetus oli ja seepärast polnud ka ajad midagi vaimustavat. 1.25,8 jäi parimaks.

Eelmisel neljapäeval käisime taaskord Pärnus. Ilm oli väheke soojem ja aeg paranes 1.23,8 peale. Siiski oli rada veel külm ja tagarehvi alt jäi asfaldile korralik must jutt.

Elus esimest korda käisin ka autoga rajal, Auto24ring rendiautoga Toyota GT86-ga. Esimesed 5 ringi vihmaga, küll o li libe! Pärast 3 kuivaga, ajaks 1,43. Väga äge oli, aga mingit tunnetust selle lühikese ajaga küll ei saanud kätte. Hiljem oli mul võimalus istuda Tõnu Soomer'i BMW M3 GTRi (500hp ja papist kere :D) kõrvalistmel. Seega olen ma nüüd läbinud Pärnu ringi ajaga 1.20,midagi. Elamus oli see oioi milline! ULME! Tsikliga on ikka ilus sõita

See nüüd on vist esimene kord, kui peale finaaletappi veel Pärnusse trenni minna, aga täna sai seda tehtud. Ja suur-suur rõõm on tõdeda, et kuigi jäi jälle vahele väga raske ja töine nädal, siis juba esimeses trennis oli aeg 1.24 ja päeva parimaks (ühtlasi isiklikuks uueks rekordiks) on nüüd 1.23.2. No ei ole 22-st palju puudu, puudu jäi ilmselt ainult rehvist. Lõpuks ometi! Väga väga super on teada, et MA OLEN TAGASI!!!!

Laupäeval (07.09) sai punkt pandud ringrajasõidu hooajale. Ilmataat oli tulihingeline motospordi fänn- neli päeva ei ühtegi pilve ega mittemingit tuult!

Peale eelmist etappi eriti trenni teha kahjuks ei jõudnud, kas oli ilm kehv või endal tegemist nii palju, et ei olnud võimalik Pärnusse minna. Paar-kolm korda siiski sinna jõudsin, üks trenn oli korralik tagasilangus- aeg 1.30. 

Kaks ööd enne Pärnusse minekut panin gondleid peale, üks öö kolmeni teine üheni... ja hommikul tööle muidugi. Pärnusse startimise ajaks oli korralik unevõlg.

Kolmapäeval läksime siis trenni, päeva parimaks ajaks oli 1,25.6, aga seda ainult üks ring, kõik ülejäänud 1.26 ja peale. Neljapäeval uuesti trenn, terve päeva 1,26 ja lagi ees, mitte mingitmoodi ei olnud võimalik kuskilt midagi maha saada. Juba rääkisin võistluste sekretäriga, et kas mul on võimalik sõita Rookie klassis, kuna sel korral olid plaanis stardid eraldi. Etapp oli ühtlasi Soome meistrikate etapp ja kiireid somme oli kohal piisavalt mõlemas klassis, et sõidud eraldi teha. Ei tahtnud pikka sõitu üksinda sõita, eriti kui kohe varsti veel kõik minust mööda kihutama kukuvad.

Reedel oli hommikul ainult üks trenn ja siis juba ajasõit. Hommikul trennis õnneks väike ajaparandus, 1.25,0. Ajasõiduks uus rehv alla ja ajasõidu tulemuseks 1,24.8! Lõpuks ometi! Peaaegu sama aeg, mis mai etapi ajasõidus (siis oli 1.24,9). Selle ajaga olin eelviimasest ikkagi ringi peale lausa 3 sekundit aeglasem  Otsustasin, et sõidan siiski Stockiga koos. Ees ootas pikk sõit üksinda.

Laupäeva hommikul warm-upis taas ajaparandus- 1,24.0! Uus isiklik rekord! (Meenutades maid, siis juhtus samamoodi, warm-upis uus rekord, mis oli 1.24,2). See tegi juba veits kõhedaks... Õnneks ei olnud mul plaanis alla panna mõnda hard rehvi, veel vähem Dunlopit. 

Stardis eriti midagi põdeda polnud, sest ühtegi minu tempos konkurenti ju rajale ei tulnud. Lasin nad kõik ees ilusti minema ja püüdsin järgi hoida, aga vahe kasvas ikka väga ruttu.  Juba esimesel ringil oli kukkumine, õnneks piloodiga midagi hullu ei juhtunud ja sõit jätkus. Hoog tundus hea! Kümnendal ringil tuli Vesa kallio juba ringiga, kolmes kontrollpunktis nägin sinist lippu ja ootasin päris pikalt seda möödumist. Liiga vara hakati neid lippe näitama! No ja kui Kallio möödus, siis oli ta kohe kadunud ka  Ja kohe peale seda oli veel üks kukkumine.

Kokku möödus minust 7 sõitjat, ehk täpselt pooled lõpetanutest, seega mul hea meel, et kõigilt ringiga ikka ei saanud, nagu neljapäev tõotas. Kukkujad olid kahjuks kaks Soome megakiiret naist, seega olin mina ainus naissoost finišeerija selles sõidus, jälle hea meel! Mitte küll kukkumiste üle...

Pärast kui oma aegasid vaatasin, siis olin iga ring oma aega parandanud kuni Kallio möödumiseni. Super, stabiilsuse üle ka hea meel! Ja hea meel on ka uue isikliku rekordi üle, mis on nüüd 1.23,4! See oleks pidanud olema selle õnnetu mai kuu sõidu aeg... Seega peaaegu null hooaeg, kohutavalt kahju. Kui poleks olnud seda kukkumist, oleks praegu ikka väga kiiresti võinud sõita, aga muuta ei saa siin kahjuks midagi. Tore on vähemalt hooaeg lõpetada teadmisega, et ma sain selle kukkumise tagajärjed seljatatud. Võttis ikka aega kõvasti.

Vesa Kallio sõitis 600cc klassi uue rajarekordi, mis on nüüd 1.15,9 ja 1000cc klassis on rekord samuti tema nimel ja selleks on 1.14,3. Uskumatult äge!

Tänan kõiki toetajaid ja kaasaelajaid! Järgmine aasta jälle kiiremini!

Video Mootorite Maailmas viimasest saatest, milles juttu EMV 4.etapp ringrajasõidus:

http://www.youtube.com/watch?v=Qc7NI2YxIyo&feature=youtu.be

27. juulil toimus Pärnus EMV neljas etapp, kõigest nädal peale eelmist võistlust. Sel korral tegin nii nagu endale lubasin, et enne neljapäeva trenni ei lähe, et nii palju ennast ei väsitaks. Selle asemel tegin kolm päeva hullupilguga tööd ja olin neljapäevaks ikkagi juba närtsinud

Neljapäeva pealelõunat sai rajale, otsustasin olla laisk, et ei pinguta, sõidan vabalt. Vahel tuleb siis palju parem aeg. Tunne oli super, kurvis tundsin ennast juba väga mõnusalt. Päeva lõpus vaatasin aega- 1.27,9! Masendav!

Reedel siis otsustasin pingutada, et prooviks kuidagi sirgel kiirem olla, sest kurvikiirus oli juba täitsa rahuldav. Üritasin gaasi põhja keerata, aga see eriti ei õnnestunud, sest gaas on lihtsalt nii pikk. Päeva parin 1.27,5. Masendav!

Ja oligi juba käes laupäev. Laupäeval oli minu trenn hommikul kl 9.30. Sadas uduvihma, õhuniiskus oli ilmselt 100%. Asfalt oli kuiv, aga juba esimeses kurvis oli kiivri visiir veega kaetud ja sirgel lükkas tuul seda kahte lehte. No katsu siis oma peale selgeks teha, et ei saja ja asfalt on kuiv, kui visiirist läbi ei näe. Ajaks 1.29.

Kvalifikatsiooni ajaks oli ilm juba parem. nii kui esimesele ringile läksin, hakkas sirgel ratas turtsuma ja paukuma. Jälle jama selle käiguvahetus elektroonikaga (shifteriga). Tulin ruttu maha, võtsime saba küljest ära ja tegin reseti. Selle ajaga oli kolmandik 15 minutit kestvast ajasõidust läbi. Läksin ja kangutasin. 1.26,3. Jess, lõpuks ometi! Emotsioone nii palju, et pisarad ja naer korraga.

Stardiks oli ilm veel parem, paistis päike. Start läks hästi, aga juba starsisirgel hakkas jälle shifterijama pihta, tõmbas rattal hinge kinni ja käiku vahetada ei lase, seetõttu olingi esimeses kurvis viimane ja jäin tublisti maha ka. Sirgel ja kõige kiiremates kurvides, kus kõige rohkem võita ja kaotada, ainult ratas paukus. Peale esimest ringi tahtsin juba maha tulla, aga otsustasin suurt riski võttes ikkagi edasi sõita. Ei ole just lõbus ega turvaline olla mingi 150 km/h kiiruse juures täiskaldes turtsuva ja tagaratast blokki tõmbava sikliga. Kõige selle kiuste sõitsin ikkagi aega 1.26. Lihtsalt kohutavalt kahju oli, sest esimest korda peale kukkumist tundsin ennast rajal hästi ja tundsin, et saaks tunduvalt kiiremini ja füüsisel ei olnud ka midagi väga hullu. Ju siis ei olnud veel õige hetk nii suureks ajaparanduseks nii kiiresti. Järgmine kord paremini, püüan seda head tunnet oma sees alles hoida.

Järgmine etapp Pärnus on 7-8.09, mis on ühtlasi Soome Meistrivõistluste etapp, mis tähendab, et kohal on palju-palju väga kiireid mehi ja ilmselt ka üks väga kiire naine! Nüüd tuleb teha see gaas lühemaks ja vaadata, mis selle elektroonikaga peale hakata.

Reedel sai täpselt kaks kuud minu kukkumisest ja luumurdudest. Laupäeval oli järjekordne Eesti Mesitrivõistluste etapp. Terve juuni möödus ringrajaelust väga kaugel ja peaaegu kaks kuud ei saanud üldse sõita. Ei oleks arvanud, et kukkumine, vigastused ja peale seda nii pikk paus, hoole niivõrd laastavalt mõjuvad.

Vahepeal soetasin endale uue ratta, juuli alguses istusin esimest korda sadulasse, aga seda veel mitte kihutamiseks, vaid mootori sissesõiduks. Kaks korda sai käidud Pärnus kulgemas, et saaks vähemalt 400km spidomeetrile ette ja ratta dünopinki seadistamisele panna. See kulgemine väsitab kindlasti rohkem kui kihutamine. Esimesel päeval 1,5h järjest ja teisel päeval 2,5h järjest. Vahepeal käisin ühe korra tankimas. Pärast ei saanud sadulast maha, kondid nii kanged.

Peale sissesõitu järgmisel päeval sai ratta kohe dünopinki ja kõik pidi olema kihutamiseks valmis, sest uued gondlid pidid kohe-kohe jõudma! Aga.... gondlid olid millegi pärast saadetud Poola. Mis seal ikka, tuli vanad kukutud gondlid külge kruvida oma ilusale uuele ja heale rattale.

Kolmapäeval, nädal enne võistlusnädalat, oli tõehetk- esimest korda kihutama! Väga-väga raske oli, täielik eneseületus, mitte mingit usaldust rehvi, asfalti, rattasse ega endasse. Lisaks veel tehnilised probleemid- käiguvahetuse elektroonika (shifter) ei tööta. Parim aeg midagi 1.35.

Võistlusnädalal otsustasin teha nii palju trenni kui võimalik. Teisipäeva lõunaks olin kohal, mitte kedagi teist trennis ei olnud, äärmiselt imelik oli üksi kogu boksialal kohta sisse võtta. Ilm oli muidu hea, aga kohutav tuul. Alguses püüdsin ikka selle sama Dunlop rehviga, aga peale esimest libisemist panin alla uue Michelini. Midagi aga ei klappinud ja kurvides hakkas ratas põrkama. Proovisime uuesti tasakaalustada, aga midagi oli ikka valesti. Proovisin teist shifteri andurit, aga käiguvahetust ikka tööle ei saanud. Päeva parim oli vist 1.31,9. 

Kolmapäeval oli uus katse, shifter ikka ei töötanud. Päeva parimaks 1.33,8. Täielik ahastus. Õnneks tuli Risto Klausen raja äärde (seda küll siis kui tsikleid enam rajale ei lastud) ja andis väikse vihje mida shifteriga veel proovida ja see toimis, lõpuks ometi sai vähemalt rattal kõik asjad tööle!

Neljapäev, Pirelli rehvi testipäev. Kui kohale jõudsin, oli just tubli padukas lõppenud, aga lootust oli, et rada kuivab ära, endiselt puhus tugev tuul. Sai alla pandud tutikad Pirellid. Oli kohe kindel tunne hea rehviga sõita, parandasin aega 1.29,7. Lõpuks alla 30ne.

Reede, võistluste mitte-ametlik trennipäev. Öösel oli sadanud ja esimeses trennis rada niiske, ei hakanud peale minema ja siis edasi juba sadas ja ikka tugev tuul. Natuke isegi rõõmustasin, sest peale kolme päevast trenni oli keha juba nõder. Kella kolmeks kuivas ja kaks trenni sai teha. Kahjuks lasti meie trenni peale ka Honda CBR 500cc klass, kes trenni väga tublisti segasid, kuna hoogude vahe on väga suur. Seega oli päeva parim 1.31.

Võistluspäev, hommikul ilm väga ilus kuigi ikka endiselt tuuline, aga mina juba füüsiliselt nii kurnatud, et silmad paistes ja tunne oli selline, et ei ole silmatäitki maganud. Täielik jõuetus ja keha nii kange, et lihtsalt ei jaksa põlvegi välja ajada. Jälle pandi trenn kokku Hondadega, no ebareaalen nöök. Õnneks aeg paranes 1.28,4. Ajasõiduks oli optimism sees, aga juba peale mõnda ringi ei töötanud enam shifter. Mõtlesin, et mida siis nüüd jälle! Tuleb siis käiku vahetada gaasi maha lastes ja katsub sõiduks korda saada vähemalt. Jube keeruline oli. Natuke enne ajasõidu lõppu stardidirge lõpus aga kadus varba alt käiguvahetushoob! Süsteem oli ennast keermest lahti kerinud, sellest ka shifteri kadumine. Hea, et sõidus ei juhtunud! Aeg jälle kehvem- 1.29,4.

Stardi eel oli ikka väga kõikuv olla, hirm oli nahas. Õnneks stardib uus ratas veel paremini kui vana, aga stardis olin siiski viimane, kuna tasa ja targu! Esimses kurvis jäin tublisti pundist maha. Mõne ringi pärast jõudsin aga viimasele järele ja kihutasime koos (mulle tundus see kihutamisena vähemalt). Järsku kolmandiku võistluse peal kutt lasi hoo nii maha, et seisab jalus, mööda ei saanud väga ruttu, umbes kaks ringi läks vist aega enne, kui kiires kurvis talle oma nina näitasin, et vaadata, kas kallab peale või laseb mööda, lätlane ju ikka, need hullud. Aga lasi õnneks mööda. viimased ringid olin juba nii väsinud, et andsin alla ja just siis tegin oma kiiremad ringid 1.27,9.

Füüsiline tervis on enam-vähem korras, aga psüühika on veel väga nõrk, eriti teistega koos sõites. Järgmine nädal on uus võistlus, aga seekord ma proovin ennast enne vähem ära kulutada, vähem trenni teha. Usaldus ja tunnetus tuleb küll ainult sõites ja trenni tehes tagasi, aga nii suurt füüsilist ja emotsionaalset kurnatust ei tohi ka endale tekitada. 

Ootan kõiki kaasa elama laupäeval 27.07 Pärnusse Auto24ring'ile!

17-19.05 toimusid Pärnus Auto24ringil treeningud ja Eesti Meistrivõistluste I etapp. Reedel trennis sain sõidetud peaaegu oma rekordit.

Reede öösel vastu laupäeva sadas öösel äiksevihma ja müristas, seda ka veel hommikul kl 8.

Hommikul oli hirmus nõrkus, peavalu, iiveldus ja maokrambid. Kuidagi sai esimene trenn tehtud ja siis läks vähe paremaks. Ajasõit läks suurepäraselt ja uueks isiklikuks rekordiks 1.24,9. Päeval oli sooja vist ca 30 kraadi. Õhtul tõmbas jälle pilve ja müristas.

Pühapäeva hommikuks oli ilm jälle ilus nagu tellitult ja hommikune warm-up tundus väga vaevaline, ometi uuendasin oma aega, uus rekord 1.24,2.

Võidusõidus oli plaan veel aega parandada, panin alla uue tagarehvi. Kuna mediumit enam ei olnud, panin alla kõva seguga rehvi. Start läks superhästi, esimesest kurvist väljumisel läks tagaratas aga libisema ja ma olin juba külili, kui pidamine tagasi tuli ja mu hirmsa jõuga taevapoole viskas. Kõik käis nii meeletult kiiresti, et ma ei näinud mitte midagi. Peale maandumist rullisin mitu ringi ja kui seisma jäin, ei saanud hingata. Rullisin end küjlelt küljele, et saaks sõõmu õhku. Kui lõpuks hingata sain, tundsin kuidas verd mööda hingetotu suhu voolab. Õnneks oli kohe medical car kohal ja võtsid mult kiivri peast. Selleks ajsks oli suu juba verd täis ja vere juurdevool mind lämmatamas.

Hetkeks, kui mind kiirabisse tõsteti, oli suurem verejooks peatunud, aga verd köhisin kuni Pärnu haiglani.

Pärnu haiglas tehti käest ja kopsust röndgen, kops ei näidanud midagi, käsi läks küünarnuki pärast kipsi. Taheti mind ööseks sisse jätta, aga ma polnud nõus. Haiglast ära tulles ei saanud jalale, millest pilditegemist ei peetud vajalikuks, toetada. Tallinnas läksime Mustamäe haiglasse, kus tuvastati ka jalaluul murd ning kompuutris tehti kindlaks kopsu mõlemapoolne põrutus ja määrati põletiku profülaktikaks antibiootikumid.

Ratast ei olegi veel näinud...

03.05-05.05 toimus Pärnus Auto24ringil esimene treeninglaager, ilm oli super, pühapäeval küll jahe ja päeva teises pooles puhus kohutav tuul ja tekitas veel kinnikasvamata vallidelt liivatormi. Tunnistan, et talvega oli kõik meelest läinud, kuidas kiiresti sõita saab... Amordisetingud, mis sai sügisel peale keeratud, ei sobi, proovisime nii ja naa pidi, aga rehv hävis kiirelt. Kahjuks ei olnud kaasas ka ratta manuali, et tehase seaded taastada ja sealt aretama hakata, nii saigi kõik kolm päeva väga jäiga rattaga sõitu meelde tuletada. Aega ei hakanud igaks juhuks võtma, hoogu väga ei kogunud, aga kõik oli lõppkokkuvõttes ok.

Täna, 15.05 käisime uuesti Pärnus. Võtsin Owner's manuali kaasa ja vedasin näpuga järge. Terve päev sai ainult testitud- pehmeks, jäigemaks, pehmemaks, jäigemaks... Viimane katse oli esiotsa alla lasta ja viimane test teha. Tõmbasin kiivri pähe ja läksin rajale, tundus, et kiiver kuidagi paigast ära ja vajub silmadele.. Aivar oli võtnud minu XS kiivri ja jättis mulle oma M...  Ratas sai igatahes enam-vähem. Aivar sõitis mul järgi ja hoog oli 1.26,  seega mu rekord 1.25 ei tundu peale tänast enam ulme! Reedel saab uuesti proovima minna ja midagi veel näppida. Väga väga vajalik päev oli! 

Laupäeval ootavad ees ajasõidud ja pühapäeval juba hooaja avavõistlus. Ootan kõiki kaasa elama!

Võistlussõidud/ Races

12:10 Velt Rajatakso

13:10 C-klass võistlus

13:50 SuperStock 600, Rookie 600 võistlus

14:40 Rookie 1000 võistlus

15:35 Külgvankrid

16:20 Superbike gridshow

16:45 Superbike võistlus

Piletid müügil kohapeal, tavapilet 7 EUR, alla 12a tasuta

Reedel, 23.11.2012 sai siis Parima naismotosportlase rändkarikas üle antud Keity Meier'ile, kes on 2012 aastal tunnustuse auga välja teeninud. Nimelt on tegemist 17-aastase traielisõitjaga, kes sel aastal võttis esimese eestlasena osa Euroopa Meistrivõistlustest ja sai Women's International klassi etapivõidu. Palju õnne veelkord Keityle!